Märge
Mu viimatises romaanis „Mr Gwyn” leiab korraga mainimist üks väike raamat, mis pärineb Inglismaa indialase Akash Narayani sulest ja kannab pealkirja „Korda kolm koidikul”. Loomulikult on tegemist kujutletava raamatuga, ent „Mr Gwynis” kõneks tulevate kujutletavate juhtumite keskel etendab see kõike muud kui teisejärgulist rolli.
Tõsi on see, et noid lehekülgi kirjutades tuli mul tuju kirjutada ühtlasi see väike raamat, osalt selleks, et luua „Mr Gwynile” kerge ja kauge jätk, osalt aga puhtalt mõnust järgida üht teatavat ideed, mis mul mõttes mõlkus. Nii asusingi ma pärast „Mr Gwyni” valmimist kirjutama raamatut „Korda kolm koidikul”, tundes sellest toimingust suurt naudingut.
Praeguseks on „Korda kolm koidikul” raamatukauplustes ja ehk ei ole otstarbetu selgitada, et igaüks võib seda lugeda, ka need, kes ei ole kunagi võtnud kätte „Mr Gwyni”, sest tegemist on iseseisva ja lõpetatud looga. Sellegipoolest peab aga teose esimene osa kinni lubadusest, mille „Mr Gwyn” välja käis, heites seega veel ühe pilgu Jasper Gwyni iseäralikule juhtumile ja ta ainukordsele talendile.
Siinsed leheküljed jutustavad ühe tõepärase loo, mis ometigi ei saaks kunagi aset leida tegelikkuses. Nad jutustavad nimelt kahest inimesest, kes kohtuvad kolmel korral, kuid ikka jääb see üheksainsaks ja esimeseks ja viimaseks korraks. See osutub neil võimalikuks, kuna nad elavad põikuvas Ajas, mida oleks asjatu taga otsida igapäevaelu kogemusest. See jääb jutustuste kujundada, aegajaliselt, ja eks see ju ongi nende eesõigusi.
Üks
Tuhmunuvõitu oli selle hotelli elegants. Küllap oli ta minevikus suutnud kinni pidada nii mõnestki luksuslikust ja taktitundelisest lubadusest. Näiteks oli hotellil kena puust pöörduks, iseärasus, mis ikka ahvatleb mõttelennule.
Sealt siseneski üks naine sel kummalisel öötunnil, pealtnäha muule mõeldes, nüüdsama taksost väljunud. Tal oli üll vaid kollane õhtukleit, kaunis avara dekolteega, ja isegi kerget salli ei olnud õlgadel – seetõttu oli tal säärase inimese intrigeeriv ilme, kellega on midagi juhtunud. Ta liikumises oli isikupärast elegantsi, aga ühtlasi meenutas ta nüüdsama jälle kulisside varju tõmbunud näitlejannat, kes on esinemiskohustusest vabanenud ja naasnud omaenda olemisse, siiramasse. Sestap oli ta astumisviis kriipsu võrra väsinum ja tilluke ridikül käest lausa maha libisemas. Ta ei olnud enam kuigi noor, aga see kaunistas teda, nagu mõnikord naiste puhul, kes ei ole kunagi kahelnud oma ilus.
Väljas valitses koidueelne hämarus, ei öö ega hommik. Hotelli vestibüül püsis liikumatu, detailipeene, puhta, pehmena: soojatoonilise, vaikse, ruumi suurusega kooskõlastuvana, heiastuva kuma valgel, kõrged seinad, hele lagi, raamatud laudade peal, puhvpadjad diivaneil, hardalt raamitud maalid, nurgas seisev klaver, napid hädavajalikud sildid, kõigiti läbimõeldud kirjatüüp, pendelkell, baromeeter, marmorbüst, kardinad akende ees, vaibad põrandal – ühe lõhna vari.
Kuna ööportjee, kes oli pintsaku pannud lihtsa tooli korjule, magas väikeses kõrvalruumis linnuund, mis tal meisterlikult välja kukkus, poleks keegi näinud seda naist hotelli sisenemas, kui teda ei näinuks üks vestibüüli nurgas tugitoolis istuv mees – mõistusevastane, sel öötunnil –, kes tõstis siis vasema jala üle parema, olles enne istunud parem jalg üle vasema – asja ees, teist taga. Nad märkasid teineteist.
Seadis nagu sajule, aga vihmast ei tulnud midagi välja, sõnas naine.
Jah, ilm on selline kahevahel, lausus mees.
Kas te ootate kedagi?
Mina? Ei.
On alles väsimus. Ega te vastu ole, kui võtan hetkeks istet?
Olge lahke.
Nagu näha, joogipoolist mitte üks tirts.
Hommikusööki nüüd vaevalt enne kella seitset serveeritakse.
Ma pidasin alkoholi silmas.
Ah soo. Mitte ei tea. Sel kellaajal vaevalt.
Mis kell on?
Kaksteist minutit neli läbi.
Tõsiselt?
Jah.
Tänane öö ei saa kuidagi otsa. Minu meelest algas see juba kolm aastat tagasi. Mida teie siin teete?
Sättisin end minekule. Pean tööle minema.
Sel kellaajal?
Tjah.
Kuidas te jaksate?
Mis seal jaksata, mulle meeldib.
Teile meeldib.
Jah.
Uskumatu.
Arvate või?
Ilme põhjal olete esimene huvitav inimene, keda ma täna õhtul kohtan. Täna öösel. Või on, mis ta on.
Ma ei julge nende teiste peale mitte mõeldagi.
Kohutavad.
Kas käisite mõnel peol?
Mul vist hakkas halb.
Ma kutsun portjee.
Ei, taeva pärast.
Äkki teil oleks targem pikali heita.
Võtan õige kingad jalast, ega te vastu ole?
Või veel…
Rääkige millestki, ükskõik millest. Kui mõtted mujale juhin, läheb üle.
Kui ma teaks, millest…
Jutustage mulle oma tööst.
See ei ole kuigi köitev teema…
Tehke proovi.
Ma müün kaalusid.
Jätkake.
Mida kõike ei kaaluta, ja kaalumise juures on oluline täpsus, mul on niisiis vabrik, mis valmistab kaalusid, igasuguseid. Mulle kuulub üksteist patenti ja… Ma lähen ja kutsun portjee.
Ei, olge nii kena, see tüüp vihkab mind.
Jääge pikali.
Pikali jäädes hakkan oksele.
Ajage end siis üles. Või õigemini, ma tahan öelda…
Kas see kaalude müük toob ka raha sisse?
Minu meelest tuleks teil…
Kas see kaalude müük toob ka raha sisse?
Mitte eriti.
Rääkige edasi, ärge minu peale mõtelge.
Tegelikult on mul ülim aeg minna.
Palun olge nii kena ja rääkige natuke aega veel. Seejärel lahkute.
Veel mõni aasta tagasi teenis sellega päris ilusa raha. Praegu ei teagi öelda, küllap olen kusagil mööda pannud, müük ei edene enam mitte üks raas. Alul arvasin, et äkki peitub viga müügimeestes, ning asusin ise ringi sõitma ja müüma, aga mu toodetel ei ole tõepoolest enam minekut, võib-olla need on vananenud, mitte ei tea, võib-olla on liiga kallid, üldiselt need ju ongi väga kallid, sest kogu see kraam on käsitöö, teil pole aimugi, mida tähendab täieliku täpsuse saavutamine, kui tegemist on mõne asja kaalumisega.
Mis asja kaalumisega? Kas õunte, inimeste, mille?
Kõige. Me valmistame kõike, kullasseppadele mõeldud kaaludest konteinerite kaalumiseks vajalikeni.
Tõsiselt?
Seepärast mul tulebki minna, pean täna ühele tähtsale lepingule punkti panema, kohe kuidagi ei tohi hiljaks jääda, mängus on mu ettevõte, kui ma seda asja joonde ei aja, ah sa raisk!
Rõve.
Ma juhatan teid tualetti.
Pidage ometi.
No ei!..
Rõve.
Lähen ja toon õige vett.
Andke andeks, tõepoolest, andke andeks.
Lähen ja toon õige vett.
Ei, jääge palun siia.
Sähke, pühkige end sellega puhtaks.
Lausa häbiasi.
Ärge muretsege, mul on endal lapsed.
Mis see asjasse puutub?
Lapsed oksendavad tihtilugu. Minu omad vähemasti küll.
Ah soo, andke andeks.
Nii et see ei avalda mulle mingit muljet. Aga nüüd oleks teil targem üles oma tuppa minna.
Ma ei saa ju seda laga siia jätta…
Ma kutsun pärast portjee, teie minge üles oma tuppa. Teil ju on tuba, eks?
Jah.
Hakake siis minema. Ajan selle asja ise korda.
Kas ma üldse mäletangi oma toa numbrit.
Küll portjee ütleb.
MA EI TAHA PORTJEED NÄHA, see tüüp vihkab mind, ütlesin ju teile. Kas teil ei ole tuba?
Minul?
Jah.
Jätsin selle nüüdsama vabaks.
Viige mind sinna, ma väga palun.
Ütlesin ju teile, et jätsin selle nüüdsama vabaks.
No milles asi, kas põletasite selle maha? Küllap see on oma koha peal alles, või ei?
Nojah, aga…
Palun tehke mu heaks veel seda, juhatage mind üles, ja ma ei käi teile enam närvidele.
Ma peaksin võtme tagasi võtma.
On see teie meelest nii lubamatu tegu?
Muidugi mitte.
Siis tehkegi seda, ma väga palun.
Kui te just… See tähendab…
See on teist tõepoolest kena.
Mis siis ikka, olgu pealegi, tulge.
Mu kingad.
Jah, teie kingad.
Mitmendal korrusel tuba asub?
Teisel. Lähme liftiga.
Nii ajab närvi kõike sedasi lagasse jätta…
Visake see mõte peast.
Mul hakkas natuke parem, teate ka?
Kena. Aga teil on vaja puhata. Tulge…
Ega ma midagi maha ei unustanud?
Tulge.
Mis kuramuse lõhn siin liftis on?
Piibelehe- ja sandliõlilõhn.
Kust te teate?
Lõhnad on minu hobi.
Kas tõesti?
Jah.
Müüte kaalusid ja pärast õhtusööki lahutate lõhnadega meelt?
Enam-vähem.
Kas te valmistate neid?
Olen proovinud. See ei ole lihtne. Ma õpin teiste omi tundma.
Peaksite neid ise valmistama.
Soh, olemegi kohal.
Te olete kummaline kuju.
Väga võimalik. Siitkaudu.
Ikka võtsite võtme, eks?
Jah.
Andke andeks. Ikka arvan, et kõik teised on samasugused segaduse külvajad nagu ma ise.
Ärge muretsege.
Kaalutegija nüüd vaevalt segadust külvab, ega ju?
Ei tundu tõenäoline.
Õige jutt.
Palun astuge edasi.
Hoo, mis uhke tuba!
Tõtt-öelda on kõik toad ühesugused.
Kuidas te saate selles nii kindel olla?
Mul on sellesse hotelli juba kuusteist aastat asja. Vannituba jääb siiapoole. Ma jätan teile võtme siia, portjeele selgitan ise kõik ära. Nüüd on mul ülim aeg minna.
Kas te lahkute?
Jah, ma lahkun. Teil ei ole siin üldse mingit tuba, eks?
Kuidas, palun?
Sisse astudes ütlesite „Uhke tuba”, aga kui teil siin päriselt tuba oleks, siis teaksite ju, et see on täpselt samasugune nagu teie oma. Kõik toad on ühesugused.
Kas tegelete hobi korras ka kriminullidega?
Ei. Ma pööran pisiasjadele tähelepanu. Ma valmistan ju kaalusid. Te tulite siia hotelli, aga teil ei ole siin mingit tuba.
Kas te ei olnud mitte lahkumas?
Muidugi olin. Ma tahaksin vaid kindel olla, et…
Ma astusin sisse, kuna mulle meeldivad hotellide vestibüülid, öisel ajal. Ja siinne vestibüül on imeilus, kas panite tähele? Ei ülemäära ega ülemäära vähe. Olen siin ka varemalt käinud, sellepärast portjee vihkabki mind.
Ja kui te mind ei oleks kohanud?
Nüüd ma pean küll vannituppa minema. Leidub teil hambaharja ja hambapastat?
Nüüd ma hakkan tõepoolest hiljaks jääma…
Ma tean, laenake mulle kas või ainult hambaharja, mis see teile ikka maksab?
HAMBAHARJA?
Rahunege, kas keegi ei ole teie käest kunagi hambaharja laenanud?
Mitte keegi, kes oleks hetk tagasi oksendanud!
Ah selles on asi.
Selles jah.
Kas annate mulle hambaharja või ei?
Pärast jätke see endale, hambapasta niisamuti. Soh. Ärge tuba liiga segamini ajage, ma väga palun, magage uni täis, kui tahate, ning jätke kõik oma kohale. Mul tuleb siia hotelli tagasi tulla. Head tervist.
Vahva, pähklimaitseline hambapasta.
Pole see ühti pähklimaitseline.
Kirjas seisab „Pähkel”.
See on nimi. Maitse seisab väikses kirjas, allpool.
Ära sa märgi. Ja mida teie seal all tegite?
Kuidas, palun?
Mida te seal all tegite, sedasi üksipäini, öösel kell neli tugitoolis istudes? Kui teil nii kole kiire oli, miks te siis seal jokutasite?
Mul ei olnud kole kiire, mul on praegu kole kiire.
Heakene küll, seal te igatahes olite, mille peale te mõtlesite? Ega te ei ole vastu, kui ma teie jutu ajal hambaid pesen?
Vaevalt ma teile midagi jutustama hakkan.
Miks mitte?
Ma isegi ei tunne teid.
Ah selles on asi.
Selles jah.
Näib nii, nagu keegi poleks siin vannitoas käinud. Mis asja, kas te panete käterätid pärast kasutamist jälle täpselt murdejooni pidi kokku? Hotellis? Kuulge, personalile makstakse selle eest.
Mina ei…
Teete voodi ka üles?
Kas see ei olegi mu enda asi?
Olgu pealegi, olgu pealegi. Mõnus hambapasta. Kas see on vaarikamaitse?
Sõstramaitse ja lisaks tripsuke aniisi.
Nämm… Mõnus.
Tehakse ka aniisita, kuid see on tunduvalt kehvem.
Andestamatu.
Ma ei pannud käterätte murdejooni pidi kokku. Ma lihtsalt ei kasutanudki neid. Ma ei teinud midagi. Ma ei saanud kuidagi und. Istusin öö otsa siin toolil nõrga tule valgel. Ja kell neli läksin alla. Nüüd on mul ülim aeg minna. Kena oli teiega tuttavaks saada. Vabastage tuba enne kella kümmet, ma väga palun. Head tervist.
Mida te, tont võtaks, teete? Hei! Tulge tagasi! Ma räägin teiega, kas sedaviisi käitutaksegi teie meelest…
Ärge kisage, ajate kõik inimesed üles.
Tulge siis tagasi!
Ärme korraldame koridoris selliseid stseene, ma väga palun.
Tore, lähme ja korraldame siis liftis.
Te olete paljajalu, suu hambapastast vahune ja all on portjee, kes parema meelega ei näeks teid sellises seisus.
Kui konks on selles, siis teie kingad on ju oksega koos.
Ei!
Tulge, ma puhastan need ise ära.
Oh ei, ei!
Lõpetage see kisamine, ajate kõik inimesed üles.
No mis sa kostad, kui…
Noh, nagu tubli inimene kunagi, ma panen ise kinni. Võtke need kingad jalast. Mitte nii!
Ma pean ju ometi paelad lahti võtma!
Ma võtan ise lahti, istuge paigal. Nagunii jokutasite öö otsa siin toolil, minut ees või taga…
Väga vaimukas.
Jumal, kui jäle…
Jätke nüüd, ma väga palun.
Mis te veel ei taha, ise oksendasin, ise puhastan. Soh, korras.
Kuhu te need viite?
Kenasti veega üle…
EI-EI, VEE ALLA MITTE!
Miks mitte? Küll näete, et see on asja eest.
MA PEAN JU NEED KINGAD JALGA PANEMA, äkki te ütleks mulle, mis kurjavaimu kombel…
Kas vastate ise?
Mis asja?
Telefon, telefon heliseb.
Kes kurat see…
Vastake.
Aga mind ju ei ole siin toas, see tähendab…
Kas ma pean ise vastama?
Ei!
Vaadake, kui puhtaks need läksid. Nüüd kenasti fööniga kuivaks…
Halloo?.. Mina jah… Ei, mitte, mul juhtus äpardus, tulin korraks tuppa tagasi… Ah jaa, see… Enesetunne oli kehvavõitu… Ei, nüüd on palju parem, vaibast on kahju… Kui tuleb maksta, siis… Ei, käin ikka peale… Kohe tulen alla… Ei, päriselt, mul ei ole midagi vaja… Tulen alla, kohe… Jah, aitäh, väga lahke teist… Aitäh.
Kes see oli?
Ma pean nüüd lahkuma, otsekohe.
Kes see oli?
Ööportjee. Kus kingad on?
Ma vihkan seda meest.
Andke mulle juba need kingad.
Mis te veel ei taha. Võtke hetkeks istet ja ma kuivatan need ära.
MA PEAN ÄRA MINEMA. KOHE PRAEGU!
On alles kombed! Võtke siis pealegi, kui te nii väga soovite.
Ütlesin portjeele, et ma ise tekitasin all… Ma palun teilt vaid üht, katsuge sedasi lahkuda, et teid keegi ei näeks. Kurinahk, need on läbimärjad…
Miks te käega ei löö?
Et lähen paljajalu välja, tore mõte.
Ma pidasin silmas, et miks te kõigele käega ei löö: lepingule, kaaludele, kõigele.
Mis pagana juttu te ajate?
Kui vana te olete?
Mina?
Teie jah.
Neljakümne kahe aastane.
Näete siis, te olete piisavalt noor, et kõigele käega lüüa.
Mis juttu te ajate?
Ärge tulge ütleme, et te pole selle peale kunagi mõelnud. Et lööks õige käega ja alustaks kõigega otsast. Poleks paha, ega ju?
Te olete pöörane.
Kuid naine ütles, et suur osa inimesi unistab sellest, kuidas otsast alustada, ning lisas, et see soov on üksjagu liigutav, mitte aga pöörane. Ta rääkis, et tegelikult ei leidu peaaegu kedagi, kes tõepoolest otsast alustaks, aga me ei aimagi, kui palju aega veedavad inimesed sellest unistades, ja tihtipeale just siis, kui nad on omadega puntras, ja mõtetega elu küljes, mille nad tahaksid sinnapaika jätta. Temal olnud kunagi väike laps ja ta mäletavat selgelt, milline ängistus haaras teda aeg-ajalt, kui ta oli üksinda oma pisipoja seltsis, ja ainus, mis teda siis aitas, oli tõsiselt kaalumisele võtta, et kui jätakski kõik sinnapaika ja alustaks otsast. Ta mõtles läbi, kuhu ta jätab lapse, ja tal oli juba teada, kuidas ta sätib oma juuksed ja kuhu läheb otsast alustamise sihiga tööd otsima. Üks asi, mis tegi enesetunde otsekohe paremaks, oli mõte sellest, kuidas ta hakkab veetma oma õhtuid, ja öid. Ta oleks õhtud läbi diivanil söönud, hilisõhtul aga läinud välja ning mõne meesterahvaga voodisse, ta toiminuks hästi enesekindlalt, tõustes pärastpoole voodist ja korjates oma asjad kokku süümepiinu tundmata. Ta rääkis, et juba ainuüksi selle kõige peale mõteldes sulas miski tema sisimas ja ta meel läks helgeks, nagu ta oleks tõepoolest midagi lahendanud. Ta muutus siis lapse vastu hästi hellaks, ja ootamatult valgusküllaseks, ja emalikuks. Laps tajus seda, adus seda kui loomakene, ja liigutas end ta süles otsekohe rahulikumalt, pilk jällegi uudistav. Kõik tundus laabuvat palju paremini, otse võluväel. Ta lisas, et oli toona seitsmeteistaastane. Jutustamise ajal oli naine libistanud õhtukleidi seljast, tõmmates esmalt lahti seljal oleva luku ja lastes siis kleidil alla vajuda, olles seda enne vaid imepisut õlgadelt nihutanud. Kuna kleit oli siidist, moodustus sellest põrandale sillerdav ja õhuline pamp, kust naine astus tippsammul välja, esmalt üks jalg ning seejärel teine. Ehkki naine oli jäänud püksikute ja rinnahoidja väele, jätkas ta oma juttu seda asjaolu mikski panemata ja reetmata muud kavatsust peale selle, mida ta oli läbi viimas ja otsustavalt teoks tegemas. Ta korjas siidise pambu maast üles ning sellal kui ta rääkis, kuidas ta aastaid hiljem oli sideme lapsega tõepoolest katkestanud, asetas ta pambu toolile ja astus voodi juurde. Ühtesoodu edasi rääkides tõmbas naine punase päevateki voodi jalutsisse, mispeale mees krimpsutas kergelt nägu, nagu oleks miski asi teda torganud. Aga naine ei teinud sellest väljagi, ta võttis juukseklambri peast ja vupsas teki alla, tehes seda, mida ta oli vist mõttes igatsenud tuppasisenemise hetkest peale, tõenäoliselt selleks, et leida pelgupaika või lapsepärast hellust. Ta haakis rinnahoidja lahti, heitis selle toanurka, kohendas patja ning tõmbas siis lina kurgu alla välja. Ta rääkis parajasti sellest, mis lugu oli temaga juhtunud kord varem ühes tööbüroo moodi paigas, ta ei suutnud seda ikka veel uskuda. Sellel oli otsast alustamisega pistmist. Ta soovis, et mees saaks asjast aru, aga selles osas ei olnud lihtne endale pilti luua, sest mees kuulas vähima reageeringuta, aina püstijalu, käsi hoidmas väikese kohvri sangast. Jalas märjad kingad. Aeg-ajalt liigutas ta vastikustundest jalgu. Korraga päris ta naiselt, kuidas on seitsmeteistaastaselt võimalik last saada. Või õigemini, kas see oli olnud naise enda valik või kas see lihtsalt kujunes nii. Naine kehitas õlgu. Miski ilus lugu see ei ole, sõnas ta, ja ma otsustasin ammuilma, et ei tuleta seda enam meelde. Sellist asja ei ole ilmselt niisama lihtne unustada, märkis mees. Naine kehitas uuesti õlgu. Ma pöörasin teise lehekülje, sõnas ta. Mees jäi naist natukeseks silmitsema, seejärel küsis, kas naine oli otsast alustanud nii, nagu ta sellest unistas last süles hoides. Jah, vastas naine, ja kas teate, millest ma olen aru saanud? Mees ei vastanud. Ma olen aru saanud, et ega ikka päriselt ennast ei muuda, ei ole võimalik muuta, sellised, nagu ma oleme pisikesest peast, oleme kogu elu, ega siis teiseks inimeseks hakkamise pärast otsast alustata. Mille pärast siis? päris mees. Naine oli natuke aega vait. Ta polnud märganud, et lina oli libisenud alla rinnale, või ei läinud see talle korda. Äkki ta just seda sooviski. Otsast alustatakse selleks, et saaks lauda vahetada, sõnas ta. Ikka oleme seda meelt, et sattusime mängima vale partiid ja mida kõike ei suutnuks me oma kaartidega teha, kui me vaid istunuks mõne teise mängulaua taga. Tema jätnud lapse oma ema hooleks ja alustanud otsast ühes teises linnas, ühe teise ametiga, teistmoodi riides käies. Tõenäoliselt oli ta soovinud seljataha jätta ka üht koma teist, mida ei saanud enam joonde sättida. Praegu ta nagu hästi ei mäletavat. Kuid loomulikult oli tal kaotamisest kõrini. Nagu ma teile juba ütlesin, lisas naine, kaarte juba välja ei vaheta, jääb vaid üle mängulauda vahetada.
Kas olete enda oma leidnud? küsis mees.
Jah, kostis naine enesekindlalt, see laud ajab südame pahaks, muudkui üks sohitegemine käib, raha on räpane ja inimesed pole midagi väärt.
Oh, mis oivaline…
Nende kaartidega, mis on minu käes, ei tasu mul ülearu valiv olla.
Täpsemalt?
Ma olen lohakas, vähese taibuga ja kole kuri. Ega ole elus ühtki asja lõpule viinud. Piisab teile sellest?
Mida tähendab „kuri”?
Mind jätab teiste inimeste kannatuse pealtnägemine külmaks. Vahel see meeldib mulle. Palun istuge, te häirite mind sedasi püsti seistes.
Nüüd ma pean tõepoolest minema.
Voodi peale. Istuge voodi peale. Võite sinna eemale jääda, kui teid ligitulek häirib.
Ei häiri, aga asi on selles, et ma pean minema hakkama.
Voh, sedasi.
Ainult korraks, siis on mul ülim aeg minna. Öelge mulle ainult seda, kuidas te siit homme välja pääsete.
Kuidas, palun?
Homme hommikul, kui teid nähakse.
Kust mina tean. Eks ma mõtlen midagi välja. Et tirisite mind eile õhtul siia kaasa ja täna hommikul olite ühes mu rahakotiga kadunud nagu vits vette. Midagi selles vaimus.
See on teist väga armas.
Kah mul asi.
Tegelikult pole teil aimugi, kui vähe see mulle korda läheb.
Päriselt?
Päriselt.
Nii et teesklete?
Mida ma teesklen?
Et olete selline tüüp, kellele läheb korda, mida temast hotellis arvatakse. Seda sorti idikas.
Oh ei, ma olen päriselt selline. Asi on selles, et nüüd on juba hilja.
Mis te nüüd, ma tegin nalja, ma ei pane teid täbarasse olukorda, keegi ei märka mu väljumist, kui ma üldse midagi teha oskan, siis nimelt kõigile märkamatult hotellist lahkuda, uskuge mind. Ma tegin nalja.
Asi ei ole selles.
Milles siis ometi?
Ei milleski. Asi on selles, et nüüd on juba hilja.
Hilja milleks?
Ärge nähke vaeva.
Kas see tööasi on siis niivõrd tähtis?
Ma oleksin pidanud varem lahkuma. Aga ma lihtsalt ei jaksanud end sealt tugitoolist püsti ajada.
Äkki teil ei olnud tahtmist.
Seegi on võimalik. Kuid minusuguse mehe puhul oleks see liiga ebaloogiline.
Kas te ei tee kunagi midagi ebaloogilist?
Ei.
Mitte kunagi mõnd viga?
Hulgem, kuid mitte kunagi ebaloogilisi.
On sel vahet?
Loomulikult.
Tooge mõni näide.
Mul oleks üks suurepärane näide, üsna hiljutine, kuid uskuge mind, praegu ei ole õige aeg sellest rääkida.
Te naeratasite.
Kuidas, palun?
See on meie tutvumisest peale esimene kord, kui te naeratate. Teil on ilus naeratus, teate ka?
Aitäh.
Peaksite seda sagedamini tegema, ma pean naeratamist silmas, see lisab teile nõksu kurvameelsust, mis meeldib naistele.
Mis see tähendab, kas üritate külge lüüa?
Ehee, ehee!
Andke andeks, niisama vaimukus.
Või vaimukus. Loodetavasti olete millekski paremaks võimeline.
Eks ma muidugi ole paremaks võimeline, kuid mitte täna öösel, mis parata.
Mis sel tänasel ööl siis viga on?
Tänane öö on mööda.
Ise istute siin ja ajate voodis lesiva alasti naisega juttu, no mis siis ometi nii viltu on, välja arvatud muidugi see, et alkoholi kahjuks ei ole.
Kui soovite, siis kusagil peaks olema minibaar.
Mida see „peaks olema” õige tähendada võiks, juba kuusteist aastat on teil siia hotelli asja ning te ei ole kunagi järele vaadanud, kus kohas asub minibaar?
Ei ole.
Te olete pöörane.
Ma joon vähe.
Pisut vett, kas te siis isegi vett ei ole juhtunud jooma?
Tavaliselt on mul vesi kaasas.
Jessas, te olete pöörane. Olge nii kena, minge ja otsige see kuramuse minibaar üles. Tavaliselt asub see teleri all.
See tundub tõepoolest kõige loogilisema lahendusena.
Kõige loogilisem lahendus oleks voodi kõrval.
Vale. Surin ei laseks teil magada.
Aga alkohol jällegi laseks.
Kas õlu?
Õlu? Kas muud ei ole?
Ei midagi, mis sisaldaks alkoholi.
On alles jäle hotell. Ega seal äkki popkorni ei leidu, mulle hullupööra meeldib popkorn…
Söögipoolist ei miskit.
Oi, kui jäle. Mis seal ikka, katsume õllega läbi ajada. Võtke endale ka üks.
Kuid mees ütles, et eelistab üldse mitte juua, ta oli terve öö suutnud ilma läbi ajada ega tundnud tahtmist parasjagu nüüd alla anda. Ta sõnas, et peab aru selgena hoidma. Ta hakkas voodi juurde minema ja märkas, sellal kui ta üle toa kõndis, kardinate vahelt sisse immitsevat valgust. Ta läks tagasi ja katsus ühe käega leida nööre, millega kardinaid eest tõmmata, tuletades sealjuures meelde, et on matemaatiliselt kindel, ehkki arusaamatutel põhjustel, et nagunii sikutad valet nööri: seda, mis tõmbab kardinad eest, kui tahad neid ette tõmmata, ja vastupidi. Ta mainis seda naisele nii vaimukalt, kui vähegi suutis, ja samal ajal läks tal korda kardinaid pisut eest nihutada. Väljas koitis. Ta silmitses kahetises valguses heletavat kauget taevast ega olnud enam milleski kindel. Naine päris, mis asja mees selle õllega ometi muneb, mispeale mees läks ja viis naisele õlle. Istuge, sõnas naine, kuid sedapuhku õrnal hääletoonil. Üks hetk, sõnas mees, ja läks jälle akna juurde. Paistis see valgus. Ta pidas aru, et see on kutse, ent nüüd oli tal raske mõista, kas see kutse on mõeldud ühtlasi temale. Ta vaatas kella, nagu võiks mõningase tõenäosusega sealt mingit vastust leida, kuid kasu ei mingit, üksnes ähmane tundmus, et kellaaeg on vale hea hulga toimingute jaoks. Äkki ta oleks pidanud asjasse veel uskuma, lahkuma sellest toast, istuma autosse ning tõmbama gaasipedaali põhja vajutades kiirteele. Äkki oleks olnud asjakohasem sellesse voodisse pugeda ja teha kindlaks, kas naise keha on tõepoolest nii ihaldusväärne, nagu paistab. Aga ta mõtles seda, nagu see oleks kellegi teise, mitte tema enda mõte. Ta kuulis, kuidas õllepotsik lahti klõksatas, ja seejärel naise häält, mis küsis, kas mees on alati olnud selline. Milline selline? Selline tipp-topp, sõnas naine. Mees naeratas. Ja sõnas Ei. Edasi tahtis naine teada, millal oli mees selliseks muutunud, kas ta ka mäletab seda, ja seepärast siis mees ütleski, akna juurest samas ära tulemata, et ta mäletavat seda suurepäraselt, ta olnud kolmeteistaastane ja kõik oli käinud ühe ööga. Ta sõnas, et siis oli kõik katkenud. Põleva kodumaja ees oli tol ööl kõik katkenud, selle mõttetu tule ees. Ma olin kolmeteistaastane, kordas ta. Siis kohtasin ma üht meest, kes õpetas mind asjades korda looma, ja sestpeale ei ole ma loobunud mõttest, et meil ei olegi muud ülesannet peale selle. Ikka on vaja mõni kodu jälle üles ehitada, lisas ta, ja see on aeganõudev töö, mille peale kulub kõvasti kannatust. Naine sõnas veel kord, et tulgu ja istugu voodi peale, kuid mees ei vastanud ning jutustas nagu oma mõtteid järgides, et tema isa kummutanud igal õhtul raadiokuulamise ajal pudeli veini põhjani. Istus teine laua taha, pani püstoli enda ette, ja selle kõrvale pudeli. Ta rüüpas otse pudelist, pikkamööda, ja teda ei tohtinud selle tegevuse juures mingil põhjusel segada. Püstolit ei puudutanud ta kunagi. Talle meeldis, et see oli sealsamas, üksnes see. Mees rääkis, et ka tol hilisõhtul olnud kõik täpipealt nii, tol hilisõhtul, kui kõik oli langenud tuleroaks. Seejärel küsis mees, kas naisel on kodu.
Конец ознакомительного фрагмента
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
Страницаиз1
СкороКнижный режим
