KAKSTEIST
Kui koju jõudsin, oli seal doktor Surm. Ta oli koos ema ja isaga köögis. Beebi oli tema põlvedel ja ta pani lapse särki eest kinni. Ta pilgutas mulle silma, kui ma sisse astusin. Isa tonksas mind ribidesse. Nägin, kui elutu oli ema nägu.
„See on see neetud koht!“ ütles ema, kui doktor Surm oli lahkunud. „Kuidas saakski ta kosuda, kui kõik on nii räpane ja segamini?“
Ta osutas aknast välja.
„Näete, mida ma mõtlen? Kuradi tualettpott. Kuradi varemed. Kuradi võsa.“
Ema hakkas nutma. Ta ütles, et me poleks pidanud Random Roadilt lahkuma. Me poleks pidanud tulema sellesse mahajäetud haisvasse kohta. Ta kõndis köögis edasi ja tagasi, beebi süles.
„Mu väike tüdruk,“ pomises ta. „Mu vaene väike tüdruk.“
„Beebi peab tagasi haiglasse minema,“ sosistas isa. „Ainult veidiks ajaks. Et arstid saaksid tal silma peal hoida. Muud midagi. Temaga saab kõik korda.“
Ta põrnitses aknast välja aeda.
„Ma töötan kõvemini,“ ütles ta. „Selleks ajaks, kui ta jälle tagasi tuleb, on kõik valmis.“
„Ma aitan,“ sõnasin mina, kuid isa ei paistnud kuulvat.
Me sõime juustuleibu ja jõime teed. Beebi lamas väikeses korvhällis meie kõrval. Ema läks üles, et lapsele haiglas vajalikud asjad kokku panna. Ma asetasin luukeredega pildi lauale ning vaatasin seda, kuid ei suutnud keskenduda.
„Päris hea,“ ütles isa pildi kohta, kuid ka tema ei vaadanud õieti.
Ma läksin üles ja istusin trepimademele. Vaatasin, kuidas ema viskas särke, mähkmeid ja kampsuneid väiksesse kohvrisse. Ta laksutas keelt ja puhkis, nagu oleks ta kõige peale vihane. Ta märkas mind ja püüdis naeratada, kuid hakkas jälle keelt laksutama.
Kui ema valmis sai, siis ütles ta: „Ära muretse. Ma ei jää kauaks.“
Ta kummardus alla ja pani käe mu pealaele.
„Mille jaoks on abaluud?“ küsisin ma.
„Oh, Michael!“ ütles ta.
Ta tuhises must mööda, nagu käiksin talle tõesti närvidele. Kuid poolel teel trepist alla ta peatus ja tuli minu juurde tagasi. Ta libistas sõrmed mu abaluude juurde.
„Öeldakse, et abaluud on see koht, kus su tiivad olid, kui sa olid ingel,“ sõnas ta. „Öeldakse, et sinna kasvavad ühel päeval uuesti tiivad.“
„See on ju ainult jutt,“ ütlesin ma. „Muinasjutt titadele. On ju nii?“
„Kes teab? Aga ehk olid meil kõigil kuangi tiivad ja ühel päeval on jälle.“
„Mis sa arvad, kas beebil olid tiivad?“
„Oh, ma olen kindel, et temal küll olid. Piisab, kui teda ainult korra vaadata. Vahel mõtlen ma, et ta ei lahkunudki õieti taevast ega jõudnud päriselt siia maa peale.“
Ema naeratas, kuid ta silmis olid pisarad.
„Võibolla sellepärast ongi tal siinolemine raske,“ lisas ta.
Ma vaatasin teda ja mõtlesin, mida ta ütleks, kui räägiksin talle praegu mehest garaažis. Ma ei rääkinud.
Enne kui ema lahkus, hoidsin last veidi aega süles. Puudutasin ta nahka ja katsusin õrnu peenikesi luid. Kobasin kohta, kus olid olnud tiivad. Siis läksime autoga haiglasse. Läksime väikelaste osakonda ning jätsime ema ja beebi sinna. Meie isaga sõitsime tagasi Falconer Roadile. Istusime suures tühjas majas ja vaatasime üksteist. Siis hakkasime söögitoa seinu värvima.
Joonistasin luukere abaluudest välja kasvavate tiibadega.
Vaatasin aknast välja ja nägin Minat istumas kõrgel tagamüüril.
